Erlangeni teoloogiana tuntud suunale luterlikus teoloogias panid aluse Saksamaa Erlangeni ülikooli õppejõud Adolf Harleß (1806–1879) ja Johann von Hofmann (1810–1877), kes olid omakorda teatud määral mõjutatud pietismist. Selle koolkonna esindaja oli ka hiljem Tartu ülikooliga seotud Theodosius Harnack (1817–1889). Erlangeni teoloogid vastandusid toonastele äärmuslikele suundadele akadeemilises teoloogias (ratsionalism, romantism) ja otsisid konservatiivset alternatiivi, mis säilitaks truuduse usu alustele, kuid ei pööraks selga teaduse arengule. Neid iseloomustas ka lunastuslooline piiblikäsitlus ja isikliku kogemuse tähtsustamine teoloogia alusena.