Patukahetsuses võtab inimene omaks, et tema ise vastutab ja on süüdi patutegudes ning on otsustanud meelt parandada, pöörduda vanast elust ja alustada uut elu. Skolastilises teoloogias eristatakse patukahetsuse kahte erinevat motiivi: a) ld attritio, kahetsus karistuse hirmus, b) ld contritio, kahetsus armastuse sunnil, mida ainsana saab pidada täiuslikuks patukahetsuseks. Kui algul ajendabki inimest pattu kahetsema häbi või hirm, siis lõpuks tõmbab teda Jumala poole vaid armastusest sündinud igatsus puhta ja püha elu järele. Kõnekeeles on patukahetsus ja meeleparandus sageli kattuvad mõisted. Täpsemalt on patukahetsus meeleparanduse üks osa, milles inimene on aru saanud oma rikutud vahekorrast Jumalaga ja inimestega ning otsustab end parandada.
