Keeleajalooliselt kuulub paali keel koos praakrititega vanaindia keeltele järgnenud keskindia keelte rühma. Sõna pāli (‘rida’) tähendab eelkõige kaanoni teksti. Paali keel sarnaneb sanskritile, kuid selle grammatika on lihtsam ja sõnakujud enamasti mõnevõrra erinevad. Paali keel kujunes tõenäoliselt magadhi keele ja teiste I at teise poole e.m.a praakritite baasil, kuid pole ise kunagi kõnekeel olnud. Ašoka-järgses Indias võis paali keel mingil määral olla üldkasutatava ametliku keele staatuses. Koos budismiga levis see viimastel sajanditel e.m.a Sri Lankasse, kus theravaada kaanon 1. saj e.m.a kirja pandi. Hiljem on seda kasutatud ka kommentaaride ja uute tekstide loomisel. Hilisema paalikeelse kirjanduse tuntuim teos on Buddhaghosa Visuddhimagga (5. saj). Paali keel on pühakirja keelena levinud kõigis theravaada maades (Sri Lanka, Myanmar, Tai). Paali keel ei ole seotud ühegi kindla tähestikuga; Indias on seda kirjutatud brahmis ja devanaagaris, teistes maades kohalikes tähestikes. Läänes kasutatakse paali tekstide trükkimisel enamasti ladina tähestikku (sh Paali Tekstide Ühingu paali kaanoni väljaannetes).
