Teda peetakse ajalooliseks isikuks, kes elas u 250 aastat enne Mahāvīrat India tänapäeva Bihari ja Lääne-Bengali osariikide aladel.Pāršva kutsus oma õpetuses inimesi üles nelja liiki eneseohjeldamisele, milleks on vägivaldsusetus, valetamisest hoidumine, selle mittevõtmine, mida pole antud, ning asjade, inimeste jms külge mitteklammerdumine. Džainismi pühakiri nimetab Pāršvat virgunuks ja kõikteadjaks. Ta olevat jõudnud nirvaanasse ja surnud Sammeta mäel. Tema õpetuse järgija Mahāvīra reformis Pāršva koguduse ja liitis selle enese järgijatega. Legendide järgi on Pāršva seotud naagadega; tema ema olevat olnud pärit nende seast. Pāršva päästnud kord ühe naagade perekonna tulesurmast ja seetõttu kaitses naagade kuningas teda hiljem deemonite saadetud tormi eest. Ikonograafias kujutatakse Pāršvat naagade moodustatud kaitsevarjuga pea kohal.
