Noveene peetakse peamiselt valmistumisel suurteks kirikupühadeks, lahkunute mälestamisel või ka taotledes erilist jumalikku sekkumist. Noveen kui palvuse vorm on enim levinud roomakatoliku kirikus, aga on sealt levinud ka protestantlusesse, eriti anglikaani ja luteri kirikusse. Kristlusesse jõudis üheksapäevase palvuse traditsioon Vana-Rooma üheksapäevaste usupidustuste ja leinaperioodide eeskujul, mistõttu osa kirikuisadest taunis selle kasutamist. Tava levis siiski järjekindlalt, sellele leiti eeskuju Piiblist (jüngrite üheksapäevane palvus Püha Vaimu väljavalamise ehk nelipüha eel, vt Ap 1:12–14) ja loodi ka muid kristlikke analoogiaid (Kristuse üheksa kuud emaihus, tema ristisurm üheksandal tunnil jne). Ametliku paavstliku heakskiidu sai noveenide palvetamine siiski alles vastureformatsiooni perioodil. Noveene võib palvetada nii eraviisiliselt kui ka kirikus, noveeni kaasatavaid palveid võib ise valida või kasutada palveraamatutes sisalduvaid noveenipalveid ja palveteemasid.
