Munklus kui pühendatud elu vorm – vita religiosa – tähendab elu kas erakuna või mõne ordu kloostris koos teiste sarnase maailmavaatega inimestega, kes on vabatahtlikult muust maailmast eraldunud, et end jäägitult Jumalale pühendada. Maailmast ja ka omaenese tahte järgimisest loobumise teejuhiks on kolm evangeeliumi nõuannet ehk mungatõotust – vaesus, kuulekus ja kasinus –, sest nagu ütles Jeesus: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” (Mt 16:24) Munkluse isaks peetakse püha Antoniust (270–356). Munkluse ideaal on elu maailmast tagasitõmbununa, askees ja kontemplatsioon. Evagrios Pontikos (345/346–399) koostas kõrbeisade õpetuste kogumiku, mida tunnustab nii ida- kui läänekirik, võttes selle munkluse eeskujuks.