Tänapäeva lugejat huvitab kindlasti ka see, kui suured olid toona mee saagid. Sellele küsimusele saame anda vaid kaudseid vastuseid, sest märkmed meesaakide kohta puuduvad. Nii väidab Eesti Mesinduse ajaloo uurija F. Linnus (1938), et meesaagiks võis olla umbes 10–12 kg puu kohta, lisades et karjamaa (korjemaa) avaruse tõttu võis see ka suurem olla. M. Karelsoni (1981) arvates on XVII sajandi keskpaiku mainitav 4-naelane (nael – raskusmõõt u 400 g) maksumäär mesipuu kohta käsitletav kümnisena (kümnis 1/10 saagist), millest tulenevalt võis mesipuu keskmine aastasaak olla võrdne ühe puudaga (1 puud = 16 kg), 0,4×4 = 1,6 kg 1,6×10 = 16 kg. Metsamesinduse hiilgeajad kestsid kuni XVI sajandi keskpaigani, mil mee kui magusaine ainuvalitsemine lõi kõikuma Ameerikast pilliroosuhkru sisseveo alguse tõttu. Kõige tugevama hoobi metsamesindusele aga andsid Orduriigi lagunemisest kuni Altmarki rahuni (1561–1629) peaaegu katkematult kestnud sõjad ülemvõimu pärast Baltikumis. Sõdalased rüüstasid palju mesipuid, pered jäid hoolitsuseta, sest nende omanikud kas tapeti või surid sõdade ajal möllanud katku.
