Kristluse seisukohalt on müsteeriumikultused olulised, sest religiooniloos peeti neid kaua aega kristlust kujundanud nähtusteks. Kui varem räägiti neist kultustest kui eraldi usunditest, siis nüüd käsitatakse neid pigem antiikreligiooni sees eksisteerinud koolkondade või vagadusvormidena, mille kaudu inimene sai oma usuelu rikastada. Kõiki neid iseloomustas uskumuste ja rituaalide salajas hoidmine ning nende avamine ainult pühitsetuile. Tuntuimad müsteeriumikultused olid seotud jumalustega, nagu Demeter, Isis, Kybele, Mithra, Osiris ja teised. Kui varem arvati, et sellistest kultustest on kristlus üle võtnud mitmeid keskseid elemente, nagu surev ja surnuist tõusev päästja-jumal, sakramendid ning püha söömaaeg, siis hilisemate teooriate kohaselt võivad olla mitmed taolised elemendid jõudnud müsteeriumikultustesse hoopis kristlusest või kujunenud teineteisest sõltumatult.