Juutluses ja kristluses on Jumala tegude meenutamine religioosse elu oluline osa. Selleks on liturgiline traditsioon koos vastavate palvete, laulude ja talitustega. Paasapüha ohverdustega tähistati Vana Testamendi ajal juutide väljarändu Egiptusest. Sama paasapüha kristlik meenutamine armulauateenistusel märgistab Kristuse surma ja ülestõusmist teona, mis päästab inimese patust ja surmast. Erinevalt müsteeriumikultustest, kus matkitakse looduse ringkäiku, on Jumala päästesaladuse erilisus selle ainulaadses ja kordumatus ajaloolisuses. Ajaloolise sündmuse uuesti esitamisel liturgias aktualiseeruvad minevikusündmused, ja end sellega seostav inimene omandab minevikku kätketud tõotused nüüd ja tuleviku jaoks. Ka kiriklikul hingedepäeval ja surnute mälestuspühal on sarnane eesmärk: lahkunuid meenutades kinnitatakse taas nende osadust kogu jumalarahvaga ja taaskohtumise lootust.