1.–3. sajandini toimusid Rooma impeeriumis periooditi kristlaste tagakiusamised ja hukkamised, eelkõige põhjusel, et nad ei olnud nõus ohverdama Rooma jumalatele, sh keisrile. Keeldudes kompromissidest, pälvisid need kristlased piinarikka surma. Sellega andsid nad ülima tunnistuse usust Kristusesse, keda oli samuti piinatud ja surmatud, kuid kes just seeläbi võitis surma. Märtrisurm kujunes lausa ihaldusväärseks, kuna nii usuti saavat kohe taevariiki. Kui tagakiusamised lakkasid, kuid paljud kristlased soovisid siiski Kristust kompromissitult järgida, hakati martüüriumiga võrdsustama äärmuslikku askeetlust ja tagasitõmbumist ilmalikust elust eraklusse.
