Loomisteoloogia ehk loomisõpetus lähtub arusaamast, et loomises avaldab Looja ennast oma loodule (Rm 1:20) ning et maailmal ja inimesel on Jumala seatud eesmärk. Põhimõte „loomine eimillestki“ (ld creatio ex nihilo) viitab sellele, et kogu olemasolu sõltub täielikult Loojast ja midagi ei eksisteeri väljaspool tema loomingut. Sellest arusaamine annab inimesele toetuspunkti oma elu mõtestamisel ja suhtes olemiseks Jumalaga usu ja usalduse läbi (Hb 11:3). Loomisteoloogial on ka eetiline mõõde: inimene on pandud loodust „harima ja hoidma“ (1Ms 2:15), olles seeläbi kaaslooja, kes vastutab looduse säilimise ja hoidmise eest. Loodus on kingitus, mille hüvesid ja ilu inimene võib kasutada, tehes seda õiglaselt ja säästvalt. Loodu ei hävi lõplikult, vaid Jumal uuendab maailma ja viib loomise eesmärgi lõpuni. Tänapäeval täiendab loomisteoloogiat ökoteoloogia, mis keskendub jätkusuutliku eluviisi teoloogilisele põhjendamisele.
