Agaape kui kristlaste ühise söömaaja traditsioon, mille juurde kuulusid palved ja vaimulikud laulud, kujunes välja algkoguduse päevil. See jäljendas Kristuse ja tema apostlite viimast õhtusöömaaega ning seda käsitati Kristuse armastuskäsu täitmisena. Esialgu oli see ühendatud armulauaga, kuid kui 2.–3. sajandil hakati neid kahte eristama, hakkas agaapede tähtsus armulaua kõrval kahanema. Traditsioon hääbus valdavalt 4.–5. sajandil. Selle taaselustamine on seotud ilmikute rolli kasvuga kirikuelus: protestantluses algas see 18. sajandil, eriti hernhuutlaste ja metodistide seas, roomakatoliku kirikus 20. sajandi teisel poolel. Õigeusu kirikus on agaapede pärand säilinud eelkõige toiduainete liturgilise õnnistamisena.
