Algkristluses oli leivamurdmine osaduslik söömaaeg, mis võttis üle juutliku paasasöömaaja kombed. Kui Jeesus pidas oma jüngritega viimast söömaaega enne oma ristisurma, seadis ta talituse oma lunastustöö mälestamiseks: „Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele: „Võtke, sööge, see on minu ihu!“ (Mt 26:26; sama sõnastus oli kasutusel ka algkoguduse riituses, vt 1Kr 11:23-24). Esimeses kristlaste koguduses ei olnud veel selget vahetegemist armastussöömaaja (nt Ap 2:46) ja euharistiasöömaaja (nt Ap 20:7) vahel, mistõttu leivamurdmine tähendas mõlemat.
