Vabakoguduste arusaama järgi on kogu püha õhtusöömaaja talitus Kristuse surma mälestamine. Kristuse kannatusele ja surmale keskendumist toetab see, et talituse ajal loetakse evangeeliumist Kristuse kannatusloo kirjakohti ja koguduse lauludega tuletatakse meelde, et Issand Kristus kannatas ristisurma igaühe eest, sel hetkel eriti aga nende eest, kes võtavad sellest talitusest osa. Kristuse kannatuste üle mõtisklemine aitab iseenesesse süüvida, oma patusust ära tunda ja oma elu asetada Kristuse risti alla, et saada puhastatud kõigest patust. Kristuse ristikannatuse läbi puhastatuna tõotab usklik oma elu Päästjale. Nii ida- kui ka läänekiriku algses armulauapalve liturgias sisaldub Kristuse surma mälestamise motiiv anamneesina, kus Kristuse korralduse kohaselt („Tehke seda minu mälestuseks“ (Lk 22:19)) meenutatakse Kristuse lunastavat kannatust.
