Armulaual käimine on tavapärane pühapäevasel jumalateenistusel (20. sajandi liturgilise liikumise mõjul niihästi katoliku, õigeusu kui ka evangeelsetes kirikutes on juurdunud sagedane, igapühapäevane armulaual käimine). Armulauast osasaamine on kirikuliikme üks põhiõigusi (näit „Codex Iuris Canonici“ (1983), can 213; EELK kirikuseadustik (2010), §43), mis on seotud kohustustega. Nende kohustuste hulka kuulub – konfessiooniti erineva rõhuasetusega – eelduste loomine armulauaosaduse jaoks: eelnev pihilkäimine, armulauaeelne paast, äraleppimine kodakondsete ning kogu kirikuga jm. Kiriku statistilistes aruannetes (kirikuraamatud) kajastatakse armulaualiste arvu. Varasemas luterlikus traditsioonis oli kombeks armulaualiste eelnev kirjapanek.