Krüpt tähendas algselt maa-alust koobast, mis võis olla kasutusel mitmesugusel otstarbel. Esimeste sajandite kristlased nimetasid nii ka katakombides olevaid hauakambreid. Kui pühakute ja märtrite hauakambrite kohale hakati ehitama maapealseid kirikuid, sai krüptist kirikute tavapärane osa, kusjuures krüpt paiknes tavaliselt apsiidi või kooriruumi all. Hilisema kombe tõttu matta auväärseid vaimulikke ja ilmikuid kirikutesse kujunesid krüptidest mõnel pool kirikute maa-alused kabelid.
