Kuna Jumal on püha, siis peab ka kõik temaga otseselt seostuv saama pühaks, s.t eriliselt puhtaks ja väärikaks. Vanas Testamendis oli pühitsetud kõik, mis kuulus jumalateenistuse juurde kogudusetelgis ja templis. Pühitsetut ei tohtinud võtta sekulaarsesse tarvitusse. Jumala silmis oli kogu Iisraeli rahvas määratud ja kutsutud pühitsetuks, s.t Jumalale kuuluvaks, muudest rahvastest eraldatuks (5Ms 7:6; 14:2). Uues Testamendis kandub pühitsuse nõue üle kirikule. Kõik, kes on vastu võtnud Kristuse lunastuse, on seega ostetud Jumalale ja on pühitsetud tema rahvaks (vt 1Kr 1:2). Kiriklikus kõnepruugis pühitsetakse liturgiat ja sakramente ning ka esemeid ja hooneid jumalateenistuse tarbeks (vrd ’õnnistamine’). Liturgilises keeles kasutatakse sõna „konsekratsioon“ armulaualiturgial seoses leiva ja veini muutmisega Kristuse ihuks ja vereks.