kirikukorralduse vorm, kus üksikkogudused tegutsevad sõltumatult ja koguduseülestel institutsioonidel on peamiselt nõuandev roll
Hea teada
Kongregatsionalismis mõistetakse kogudust Kristuse ihu tervikliku kehastusena, millele kehtivad kõik Kristuse tõotused kirikule. Lähtudes sellest ja usklike võrdsusest Jumala ees, on koguduse kõrgeim juhtorgan üldkoosolek, mis valib vaimulikud ja muud töötegijaid, otsustab usutunnistuse ja liturgia üle. Kuna koguduse liikmed langetavad kõik sisulised otsused, puuduvad kongregatsionalistlikel kirikuorganisatsioonidel episkopaalsed ja sinodaalsed struktuurid ning koguduseülestel juhtorganitel on peamiselt nõuandev või soovituslik roll. Selliselt toimivad tänapäeval näiteks enamik baptistide ja kveekerite organisatsioonidest.
alates 16. sajandist eelkõige Inglismaal välja kujunenud reformeeritud kirikute perekond, milles peetakse oluliseks üksikkoguduste õigust oma tegevust iseseisvalt korraldada
Hea teada
Kongregatsionalism tõstab esile üksikkoguduse kui kiriku tervikliku kehastuse ja käsitab kirikuorganisatsiooni vaid koguduste lõdvalt seotud liiduna. Kongregatsionalistlikeks hakkasid ennast nimetama reformeeritud kirikud, kus võeti koos reformeeritud dogmaatikaga omaks inglise puritaanliku teoloogi Robert Browne’i (srn 1633) õpetus kirikukorraldusest. 17. sajandi Inglismaal nimetati selle õpetuse järgijaid ka brownistideks, independentideks ja separatistideks. Kongregatsionalism on levinud eelkõige ingliskeelses maailmas. Mitmed kongregatsionalistlikud kirikud on ühinenud teiste reformeeritud ja protestantlike kirikutega.
