Kompunktsioon kui eelkõige monastilises vaimsuses kasutatud termin (ld compunctio cordis/compunctio animi - südame/hinge kompunktsioon) märgib esmalt patutundest haaratud inimese kahetsusvalu ja hirmu kohtumõistmise ees, teisalt aga ka igatsust Jumala järele ning rõõmu tema piiritu halastuse ja armastuse pärast. Need äärmuslikud, sageli füüsiliselt kogetavad ning ohetes ja nutus väljenduvad tundmused on loogilises järgnevuses. Mitmete kirikuisade käsitlustes pole kompunktsioon ühekordne läbielamine, vaid hinge pideva uuenemise allikas, mis on seotud lakkamatu enesevaatluse ja palvega.
