kaks väikest pühapilti vildil või riidel, mis on omavahel paeltega ühendatud ja mida enamasti kantakse vastu ihu
Hea teada
Keskaja lõpuks oli välja kujunenud traditsioon, et ka ordu ilmikliikmeil oli oma skapulaar, mida nad kandsid riiete all. Sellised skapulaarid olid väiksemate mõõtmetega (saksa keeles kleine Skapulier) ja nende kandmist reguleerib tänini kindel kord. Ordudes kujunes ajapikku tava kinkida kõigile orduga seotud isikutele vastava ordu skapulaari miniatuur, et neil oleks midagi, mis neid orduga ühendab. Seda märki tuli endaga kanda kogu aeg kas oma tavariiete peal või all, see olenes ordu korraldusest. Esimesed sellised skapulaarid võtsid kasutusele karmeliidid, serviidid jt, sest 16. juulil 1251. aastal ilmutas neitsi Maarja end pühale Simon Stockile, selleks et anda talle skapulaar oma erilise kaitselmuse märgiks koos nõudmisega, et seda kantaks päeval ja öösel. Ajapikku levis skapulaari kandmise komme ka rahva sekka ja tänapäeval võib skapulaari kanda igaüks. Alates 1910. aastast (Acta Apost. Sedis, III, 22 sq.) on skapulaari kandmisega võrdsustatud vastava medaljoni kandmine. Medaljoni ühel küljel on kujutatud Jeesus ja tema pühim süda, teisel küljel Jumalaema. Harilikult palutakse preestrilt skapulaarile õnnistust, selleks et skapulaar toimiks kaitsena ja indulgentsina. Skapulaarikandja ülesandeks on iga päev palvetada kindlaid palveid.
