Selle toimingu sisuks on preestri lausutav rahusoov kogudusele („Issanda rahu olgu teiega”, millele kogudus vastab: „Ja sinu vaimuga”) ning vastastikune rahusoov ka koguduseliikmete vahel, mida nüüdisajal kinnitatakse enamasti küll mitte suudluse, vaid käeandmisega. Vastastikune suuandmine rahu ja osaduse märgiks on juba apostlite ajast tuntud komme, Pauluse kirjades leidub mitmes kohas üleskutse tervitada üksteist „püha suudlusega” (nt Rm 16:16; 1Kr 20:16; 1Ts 5:26). Kirjalikke teateid rahusuudluse kui lepituse märgi kasutamisest armulaualiturgias leidub juba 2. sajandist, selle aluseks peetakse Jeesuse sõnu Mt 5:23–24: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!” Algselt oligi rahusuudluse koht liturgias enne armulauapalvet ehk armulauaandide pühitsemist, Bütsantsi riituses on see nõnda tänini. Seal vahetavad rahutervituse piiskopid-preestrid omavahel ja diakonid omavahel, rahvas mitte. Läänekirikus paigutus rahutervitus pärast paavst Gregorius Suure (540–604) reforme Meie Isa palve järele, vahetult enne armulaua vastuvõtmist. Sellega rõhutatakse, et rahu ja lepitus tuleb Kristuselt, kes on armulauaandides kohal.
