Anateem on olnud kasutusel vanades kirikutes (katoliku, õigeusu ja vanades idakirikutes). Kui tavalise ekskommunikatsiooniga jäetakse usklik enamasti ilma võimalusest osa saada sakramentidest ja teenida kirikuametis, siis anateem tähendab täielikku väljaarvamist usklike osadusest kuni avaliku meeleparanduseni. Selle piibellik alus sisaldub kirjas galaatlastele: „Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud!” (Gl 1:8). Roomakatoliku kirikus kuulutati anateem tavaliselt välja spetsiaalsel avalikul tseremoonial. 20. sajandil vähenes ekskommunikatsiooni ja anateemi eristamine, kuni anateem kui karistus 1983. aastal roomakatoliku kirikuõigusest eemaldati. Idakirikus on selle kasutamise võimalus säilinud ka nüüdisajal.