Ajalooliselt eristas kanooniline õigus personaalinterdikti, mida rakendati üksikisikutele või gruppidele, ja lokaalinterdikti, mida rakendati piirkonnale. 1983. aasta kanoonilise õiguse koodeks (CIC, can 1332) säilitas ainult personaalinterdikti, mis lubab jätta karistuse pälvinud isiku(d) ilma sakramentidest, keelata neil jumalateenistustel või kiriklikel talitustel osalemise. Taolise karistuse võib määrata nii paavst, kohalik piiskop kui ka orduülem oma jurisdiktsiooni piires. Ajaloos kasutati tihti ka lokaalinterdikti, mis tähendas, et terve linna, piiskopkonna või riigi territooriumil keelati jumalateenistuste pidamine ja sakramentide jagamine. Oma piiskopkonna raames sai lokaalinterdikti kehtestada kohalik piiskop, riigi interdikti alla panek eeldas aga paavsti otsust. Interdikt on väga sarnane ekskommunikatsiooniga ja nende praktiline mõju uskliku igapäevaelule erineb vaid nüanssides, kuid interdikti peetakse kergemaks karistuseks, sest see jätab karistatule veidi enam õigusi.