Esmakordselt mainitakse keerubeid 1Ms 3:24, kus Jumal paneb nad pärast inimeste paradiisist pagendamist valvama elupuu teed. Iisraeli pühamus olid nikerdatud ja vaipadesse sissekootud keerubid oluliseks sisustuselemendiks (vt nt 2Ms 25:18jj; 2Aj 3:11jj). Kaks kullast valmistatud keerubit oli paigutatud lepituskaanele, nende vahelt rääkis Jahve oma rahvaga. Ka kristluses sümboliseerivad keerubid Jumala elamist oma rahva keskel. Hesekieli nägemuses Issanda auhiilgusest (Hs 1; 10) kirjeldatakse keerubeid olevustena, kes kannavad Jahve trooni. Nad on inimese sarnased, kuid nelja näo (inimese, lõvi, härja ja kotka nägu) ning nelja tiivaga ja ümberringi täis silmi. See kirjeldus on inspireerinud keerubite kujutamist ka kristlikus kunstis, kusjuures eelkõige õhtumaises kunstis sümboliseerivad keerubi neli nägu nelja evangelisti.
