Nüüdisaegne armulauaga jumalateenistuse struktuur kujunes välja vanakiriklikul perioodil, mil veel ristimata inimestel ei lubatud viibida armulaua pühitsemise ja jagamise kui usklike kogukonda siduva pühima toimingu juures. Nii paigutati jumalateenistuse esimesse poolde lisaks ühispalvetele õpetava sisuga elemendid, eelkõige piiblilugemised ja jutlus, mis sobisid ka usuõppijatele ehk katehhumeenidele, kes enne armulaua pühitsemise algust pidid kirikust lahkuma. Seetõttu nimetati jumalateenistuse seda osa läänes varem katehhumeenide missaks, idas aga nimetatakse siiani usuõppijate liturgiaks. Läänes kasutatakse alates Vatikani II kirikukogust (1962–1965) selle jumalateenistuse osa kohta sõnaliturgia nimetust, mis on nüüd lisaks katoliku kirikule levinud ka anglikaani ja luteri traditsioonis.
