koguduse töötegija, kes tegeleb majandusküsimustega ja aitab vajadusel vaimulikku jumalateenistuste läbiviimisel
Это интересно
Ilmikute hulka kuuluva vöörmündri ülesandeks on läbi ajaloo olnud koguduse või kirikukihelkonna majandusasjade korraldamine, sealhulgas vaeste abistamine ja kirikuvara hooldamine, kirikukorra järele valvamine ja sageli ka vaimuliku abistamine jumalateenistustel. Saksa keeleruumis kasutati sõna kaua aega samatähenduslikult kirikueestseisjaga, kuid varauusajal hakati neid ameteid seisuslikult eristama. Näiteks Balti kubermangude luterlikus kirikus oli vöörmünder 17.–20. sajandini aadliseisusesse kuuluva kirikueestseisja abiline. Erinevalt eestseisjatest valiti vöörmündrid talupoegade seast ja neid oli iga kirikukihelkonda kuuluva valla kohta üks. Õigeusus ja nüüdisajal ka luterluses nimetatakse vöörmündrit sageli kirikuvanemaks või koguduse vanemaks.
ajalooliselt jumalateenistuse eeslaulja, hiljem eelkõige koguduse, kloostri või kirikuringkonna muusikaelu juht
Это интересно
Kantori nimetus tuli kasutusele 4. sajandil, tähendades esialgu jumalateenistuse eeslauljate grupi kõiki liikmeid. Keskajal tekkis kantorite hierarhia: esikantor (praecentor), tema asetäitja ja lähim abiline (succentor), teised eeslauljad (concentores). Kantorist sai amet, mille ülesanne oli vastutada kiriku või kloostri jumalateenistuse muusikalise osa eest. Esialgu oli see avatud ainult vaimulikele, kuid kui aja jooksul lisandus nende sekka üha enam ilmikuid. Ka nüüdisajal nimetatakse kantoriks koguduse muusikaelu eest vastutavat isikut, nii kirikukoori juhti kui ka organisti. Linna, praostkonna või kirikuringkonna kantor suunab kirikumuusikat kogu selles piirkonnas. Linna- ja toomkantorid olid ajalooliselt, eriti just protestantlikus traditsioonis, sageli ka linnakoolide muusikaõpetajateks ja selles ametis töötas mitmeid kuulsaid heliloojaid (nt Johann Sebastian Bach). Mõnel pool (nt Saksamaal, Soomes) tähendab kantor ka kindla kvalifikatsiooniga ja vastava kutseeksami sooritanud kirikumuusikut.
