Kitsamas tähenduses nimetatakse kanonistikaks vaid vanade kirikute kanoonilise õigusega tegelevat teadusharu, kuid laiemalt võib seda käsitada ka kogu kirikuõigust uuriva distsipliinina. Selle uurimisobjektid on kiriku õiguslikud eeskirjad, korraldused ja õigussuhted. Õiguslikult siduvaid eeskirju anti kirikule juba apostlite ajal (nt Ap 15:23–29), kanonistika kui teadus koos oma erinevate koolkondadega kujunes välja hiliskeskajal (alates Gratianuse dekreedist u aastal 1140). Keskaegne kanonistika oli juriidiline, nüüdisaegne kanonistika on aga eelkõige teoloogiline distsipliin. See kasutab oma töös juriidilist meetodit, kuid näeb õiguse alusena kirikule antud Jumala ilmutust. Moodne kanonistika on ka tihedalt seotud eklesioloogia ja kirikulooga, peegeldades kiriku õiguslikku seisukorda muutuvas maailmas.