Juutluse sõna kasutatakse üldkeeles judaismi või juudi rahvusluse sünonüümina, kuid eesti keele pakutav võimalus kasutada nii omasõna (juutlus) kui ka võõrsõna (judaism) on kaasa toonud nende erineva tähendusvälja, eriti teoloogilises kirjanduses. Kui judaismi all peetakse silmas eelkõige pärast Jeruusalemma teise templi hävitamist (70 pKr) kujunema hakanud, nüüdisajal domineerivat juudi usundi vormi, siis juutlus tähistab sellele katkestusele eelnenud perioodi, kus juudi usundi maine fookus oli Jeruusalemma templil ja sealsel ohvriteenistusel. Laiemalt võib juutluseks nimetada kogu templiperioodi koos selle keskele jäänud pagendusega, alates esimese templi rajamisest 10. sajandil eKr, kitsamalt aga teise templi perioodi vahemikus 516 eKr – 70 pKr. Eriti just hiline teise templiperioodi juutlus oli väga rikkalik mitmesuguste teoloogiliste ja filosoofiliste voolude poolest (nt saduserid, variserid, hellenistid), mille raamesse mahtus ka Jeesuse Kristuse maine elu ja kuulutustöö ning kristluse sünd, esialgu veel juutlusest selgelt eristumatu juudikristlusena.