Olemuselt on kirikuõigus üks religioosse õiguse alaliike. See hõlmab kõiki neid õigusnorme, mis reguleerivad kiriku õpetuslikke küsimusi ja kirikukorraldust, sõltumata nende päritolust. Nii mahuvad siia alla kiriku enda õpetusest ja sisemistest vajadustest sündinud normid (originaarne kirikuõigus) kui ka ilmalikust õigusest tulenevad normid, mille kirik on olnud kohustatud üle võtma (derivatiivne kirikuõigus). Seega on kirikuõigus laiem mõiste kui kanooniline õigus, mis hõlmab vaid kiriklikel alustel põhinevaid ja kiriku sees välja töötatud õigusnorme, olgugi et vahel on neid kasutatud ka sünonüümidena. Protestantlike kirikute õigussüsteemide puhul on alati korrektsem rääkida kirikuõigusest kui kanoonilisest õigusest. Ajalooliselt kasutati kirikuõigust ka kirikute ja koguduste tegevust korraldavate riiklike õigusnormide tähenduses, kuid nüüdisajal nimetatakse neid pigem religiooniõiguseks.