Alandlikkuse eeskuju annab on Jumal ise, kes lihaks saanud Sõna ehk Jeesuse Kristusena tuli maa peale inimesi teenima ja päästma, loobudes vabatahtlikult oma auhiilgusest. Inimese alandlikkus väljendub kuulekuses ja tänulikkuses Jumalale, lugupidavas suhtumises kaasinimestesse ja kõigesse Jumala loodusse, oma võimete ja oskuste piiratuse, oma ekslikkuse ja patususe tunnistamises. See lähtub arusaamisest, et Jumal, kelle poole pürgitakse, jääb oma täiuses lõplikult kättesaamatuks. Alandlikkusele kui voorusele vastanduv pahe on uhkus, kuid samavõrra vastuolus on tõelise alandlikkusega ka äärmuslik enesesalgamine, mis ilmneb sageli orjalikkusena.
