Surnute eest palvetatakse nii ida- kui ka läänekirikus. Usutakse, et kuni Kristuses surnud hinged ei ole veel täielikku õndsusesse jõudnud, on nende eest palvetamisega võimalik mõjutada nende olukorda. See toetub kiriku õpetusele, et pühade osadus ja usklike hool üksteise eest ulatub ka üle surma – kuigi surnud inimese lõplik saatus on ainuüksi Jumala käes. Hingepalved on nii liturgilised kui ka eraviisilised. Õigeusu kirikus on tava teha palveid 1., 3., 9. ja 40. surmajärgsel päeval, samuti surma-aastapäeval ja üldistel surnutepühadel. Roomakatoliku kirikus on surnute hingede eest palvetamine seotud õpetusega puhastustulest. Luteri kirikus on tavaks mälestada lahkunuid ja pidada hingepalvet inimese surmale ja matmisele järgneval pühapäeval, surnuaiapühal ja surnute mälestuspühal.
