Budismis ja teistes india õpetustes tähistatakse seda seisundit üldiselt negatiivse mõistega nirvaana (‘vaibumine’), mis viitab asjaolule, et teadvuse kõrgeimate seisundite diskursiivne kirjeldamine tundus muistsetele õpetlastele raske või isegi võimatu. Mahajaanas, eriti ületava mõistmise suutrates, on ometi välja töötatud kindel terminoloogia teadvuse kõrgeimate seisundite erinevate aspektide kirjeldamiseks ja määratlemiseks, millest olulisemad on neli mõistet: ületav mõistmine (skr prajñā-pāramitā), ülim täielik virgumine (skr anuttarā samyaksambodhi), kõikteadmine (skr sarvajñatā) ja nõndasus (skr tathatā). Kõik need rõhutavad asjaolu, et inimese vaimne areng tähendab eelkõige tema teadvuse, teadvustamisvõime arengut kuni maksimaalse tasemeni, mis ongi tinginud selle termini kasutuselevõtu tänapäeva budoloogias.
