Apostel Paulus tunnistab Jumala aktuaalset tegevust inimese elus: „Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt“ (Fl 2:13). Augustinuse (354–430) õpetusele toetudes eristas skolastiline teoloogia Jumala armu erinevaid ilminguid, mis väljendavad Jumala abi inimesele niihästi püsivalt ehk habituaalselt (ld gratia habitualis) kui ka aktuaalselt ehk vastavalt vajadusele. Selle kõige eesmärk on, et inimene suudaks päev-päevalt sooritada õigeid tegusid ning töötada Jumalaga kaasa alates pöördumisest kuni õndsusele jõudmiseni. Aktuaalselt abistav arm avaldub mitmel moel, mida klassifitseeritakse erinevalt: a) toimimise järgi (valgustav, äratav, tugevdav arm); b) ajaliselt (eelnev, järgnev arm); c) subjekti järgi (Jumala algatusega – gratia operans – või Jumala ja inimese koostöös – gratia cooperans) jm. Reformaatorid Martin Luther ja Jean Calvin kritiseerisid armu aktuaalse ja habituaalse toimimise eristamist: Luther nägi armu avaldumist eelkõige suhtes Jumalaga Kristuse läbi, mitte inimloomuse ontoloogilise kvaliteedina; Calvin rõhutas, et Kristus ise on arm ja kõik tuleb Kristuselt. Hilisem katoliku teoloogia kaitses eristamist, et seletada, kuidas on võimalik olla püsivas armuseisundis, kuigi inimene vajab Jumala abi igal hetkel.