Vastava sõna ja kirjamärgi algupärane tähendus on ’eeskuju, mida järgida’. Selles tähenduses esineb see sõna nt "Daodejingis", kus fa on tõlgitud verbiga: “inimene järgib maad / maa järgib taevast / taevas järgib kulgu / kulg järgib oma loomu”. Moismis tähendab seadus eelkõige plaanipärast tegevust, mis viib sihile. Konfutsianismis ja legismis on seadus eeskätt juriidiline seadus riigi valitsemiseks, mis ühelt poolt vastandub loomulikule väele (hn de), teiselt poolt aga kommetele (hn li) kui üldkehtivatele normidele. Konfutsianistide vaade seadusele oli üldiselt eitav, kuna nad leidsid, et kõlblusel ja eetikal põhinevad kombed on riigi ja ühiskonna harmooniliseks toimimiseks (kulgemiseks) piisavad. Legistid seevastu absolutiseerisid seadust, väites, et riigis peab kõik alluma seadusele ja inimeste elu peab olema üksikasjalikult seadusega reglementeeritud, vastasel juhul tabab riiki kaos. Shang Yang määratles seadust kui “seda, millega valitseja ja ministrid valitsevad”. Guanzi järgi on seadus see, mis “keelab tapmise ja röövimise”, ning see, millega “ülemad sunnivad alamaid”. Hilisemas konfutsianismis seaduse ja kommete mõisted lähenesid teineteisele ja mõlemat rakendati ühiskondliku korra tagamiseks. Seadus tähendab üldkehtivaid reegleid ja korda ka vanahiina sõjateaduses (hn bingfa; vt Sunzi). Hiina budismis tõlgitakse seadust tähistava kirjamärgiga fa budismi keskset mõistet dharma e seadmus.
