Ettemääratuse ja äravalimise õpetus on seotud Jumala ettehooldusega ja kõige toimuva etteteadmisega. Selle erinevad interpretatsioonid aga püüavad lahendada vastuolu õpetusega inimese vabast tahtest. Uus Testament räägib mitmes kohas kirkuseks ette määratutest (nt Ef 1:4–5), kuid teoloogid on erinevatel seisukohtadel, kas peetakse silmas üksikindiviide, kristlikku kogukonda või koguni inimkonda tervikuna. Laias laastus on ettemääratuse õpetusel kolm varianti. Esimese puhul tuleneb ettemääratus Jumala etteteadmisest, väidetakse, et Jumal määras pääste neile, kelle tulevast usku ja teeneid ta ette teadis (post praevisa merita) (Rm 8:29). Niisugust arusaama seostatakse semipelagianismi, osalt nominalismi ja arminianismiga. Teiseks on õpetus kahekordsest ettemääratusest, mis tuletati Augustinuse hilisematest teostest ja mida propageerisid Gottschalk (9. saj), Rimini Gregorius (14. saj), Jean Calvin ja jansenistid. Selle järgi määras Jumal igavikust peale ette nii need, keda ta tahab päästa kui ka need, kelle osaks on igavene hukatus, hoolimata inimeste eneste pingutustest (2Pt 2:8b). Nii Orange’i kirikukogu (529), keskaegne kirik kui ka 20. sajandi suured reformatoorsed teoloogid (Karl Barth, Emil Brunner) loobusid kahekordse predetsinatsiooni õpetusest. Kolmas arusaam ilmneb näiteks Augustinuse, Orange’i kirikukogu ja Aquino Thomase õpetuses. Selle järgi sõltub inimeste pääste Jumala teenimatust armust (ante praevisa merita) (2Tm 1:9; Tt 3:5).
