Inimene võib olla kindel oma päästes ja õigeksmõistmises Jumala viimses kohtus selle alusel, mida Jeesus ütles: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16). See objektiivsele alusele rajatud päästekindlus ehk õndsuskindlus saab subjektiivseks veendumuseks, kui Püha Vaim seda inimeses kinnitab (vt Lk 1:77; Rm 8:1.16). Päästekindluse mõistet on enim kasutatud protestantlikes kirikutes. Luterluses rõhutatakse, et päästekindlus tuleb ainult armust ja ainult usu läbi Kristusesse, eitatakse inimese enda tegudele tuginevat kindlust. Reformeeritud traditsioonis on päästekindluse aluseks veendumus jumalikus äravalimises. Pietistlikus ja evangelikaalses kristluses õpetatakse päästekindluse saamist Jumala vastusena isiklikule pöördumisele ja elu andmisele Kristuse hoolde.
