Eshatoloogia käsitleb surma, keha ja hinge lahutamist, surmajärgset elu, ülestõusmist, Jeesus Kristuse taastulekut, maailma hävitamist ja Jumala riigi kehtestamist. Tavakeeles on eshatoloogiat sageli mõistetud kitsalt õpetusena viimsestpäevast ehk maailmalõpust, kuid see ei ava selle sisu tervikuna. Mõistet kasutas esmakordselt 17. sajandil saksa luterlik teoloog Abraham Calov, kuid teoloogias tuli see laiemasse kasutusse 19. sajandil.
