Paastumine enne armulauast osasaamist on juba vanakiriklik tava, muutunud on üksnes ajalised nõuded. Varakirikliku kombestiku kohaselt, millest mõnes kirikus ka nüüdisajal kinni peetakse, algas armulauaeelne paast südaöösel. Õigeusu kirikus algab armulauaeelne paast tavaliselt samuti keskööst, kuid kui on õhtune liturgia, siis kas hommikust või keskpäevast. Katoliku kirikus lühendas paavst Pius XII 1957. aastal (25. märtsil avaldatud motu proprio „Sacram Communionem“) paastumise aega kolmele tunnile ja peagi toimunud Vatikani II kirikukogu (1962–1965) otsuste järgi tuleb paastuda üks tund enne armulauda (CIC 1983, can 919.1). Lubatud on juua puhast vett ja manustada ravimeid. Paastumise nõue ei kehti lastele, eakatele, haigetele ja nende hooldajatele.
