Vanas Testamendis väljendatatakse paastumisega leina ja patukahetsust, samuti valmistutakse paastudes tähtsamateks usupühadeks. Paastutakse ka selleks, et palvel oleks rohkem väge või et hoiduda kiusatustest. Mäejutluses hoiatab Jeesus silmakirjalikkuse eest paastumisel (Mt 6:16–18). Kristlaste usuelus on paastumine seotud paasamüsteeriumiga. Esimesed kristlased juhindusid paastumise asjus Kristuse enda sõnadest: „Ega peiupoisid või leinata sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Ent päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad!” (Mt 9:15). Sellega kuulutas Kristus (peigmees) ette oma kannatusaega. Selles valguses tähendab paast kristlase jaoks osadust Kristusega tema ristisurmas ja ülestõusmises. See paast oli täis usalduslikku ootust, valvamist, palvetamist ja südame ettevalmistamist taaskohtumiseks ülestõusnud Jeesusega. Tänapäeval kuulub paastumise alla lisaks toidust loobumisele ka tarbimiseharjumuste ohjamine.