Limbo mõiste hakkas levima 12. sajandi läänekirikus. Limbus patrum ehk patriarhide limbo tähistas kujutlust Vana Testamendi ajal elanud õiglaste hingede asupaigast, kes polnud veel kuulnud Kristuse päästvat evangeeliumi (nt Lk 16:22). Õpetati, et pärast oma ristisurma laskus Jeesus surmavalda, et kuulutada ka sealsetele Jumala armu ja kaasata nad õigete ülestõusmisse (vrd 1Pt 3:19). Limbus puerorum ehk limbus infantium, laste limbo on kujutlus ristimata laste hingede asupaigast. Traditsiooni järgi jäid nad pärispatus sündinutena ilma taeva õndsusest, kuid ei väärinud ka põrgukaristust. Roomakatoliku kirik seadis laste limbo teooria kahtluse alla 2007. aastal ega õpeta seda enam, toetudes Vatikani II kirikukogul väljendatud seisukohtadele Jumala universaalsest päästetahtest („Lumen gentium“, art 16; „Gaudium et spes“, art 22). Õigeusu ja protestantliku teoloogia traditsioonis laste limbo õpetust ei tunta.
