Nüüdisaja oikumeeniline liikumine on alguse saanud mitmetest interkonfessionaalsetest algatustest alates 19. sajandi II poolest. Selle tõukejõuks oli 18.–19. sajandi kiiresti edenenud misjonitöö, mil kristlus jõudis kõigisse maailmajagudesse, tuues ühtlasi kaasa vajaduse kirikute suuremaks koostööks. 20. sajandil sündisid mitmed kirikute ühistöö ja ühtsuse liikumised, mis ühinesid Kirikute Maailmanõukoguks 1948. aastal. Algselt edenes oikumeeniline liikumine protestantlikes kirikutes ja nendega tulid kaasa õigeusu kirikud; Vatikani II kirikukogu andis ka roomakatoliiklusele ühistöö motiivi, vabastades selle varasemast katoliiklusesse tagasipöördumise ideoloogiast. Oikumeenilise liikumise toel toimuvad ka kirikutevahelised dialoogid. Eesti Kirikute Nõukogu (asutatud 1989) on liikmeskirikute koostööorganisatsioon.