Vagaduse mõiste on tihedalt seotud jumalakartusega, sooviga elada Jumala silmis laitmatult. See eeldab pidevat pühendumist, mistõttu vagadust seostatakse sageli monastilise eluviisiga või siis eriti pühendunult usukombeid täitvate inimestega. Samas on vagadus eelkõige sisemine hoiak, oma parima arusaamise järgi Jumalat austav ellusuhtumine, mis väljendub väliselt erineval moel ja määral. Selliselt mõistetuna võib rääkida mitmesugustest vagaduslaadidest, mis iseloomustavad kas üksikisikuid, usukogukondi, usuliikumisi, ajastuid, piirkondi jne