Rahvavagadus on teatud mõttes religioossuse peegeldus igapäevaelus. Rahvavagaduse kandjaks on rahvas, kes väljendab spontaanselt ja kujundlikult oma arusaama kiriku õpetusest ja moraalist. Rahvavagadus ei tugine alati ilmutustõdedele, vaid võib sisaldada ka rahvausundi elemente. Kui õigeusu maailmas on rahvavagaduse ilmingud rohkemal määral põimunud liturgiaga, on katoliku vagadusvormid sageli kiriku normeeritud liturgiast eraldiseisvad. Rahvavagadus ilmneb peamiselt pühakute, reliikviate ja inglite austamises, palverännakutes pühapaikadesse, protsessioonides, ristitee- ja roosipärjapalvete palvetamises. Katoliku kiriku õpetusamet on pidanud teatud vagadusvorme ka piirama; Vatikani II kirikukogu (1962–1965) julgustas edendama neid vagadusvorme, mis on kooskõlas kiriku liturgilise eluga ning võimaldavad püha elu ja evangeeliumi kuulutamist (vrd konstitutsioon „Sacrosanctum concilium“, art 13).
