Diakoniamet on üks algkoguduses sisse seatud ametitest (vaata Fl 1:1, 1Tm 3:8–12; eestikeelses Piiblis on vastav sõna tõlgitud „abilisena”). Sellest ajast alates on diakoni põhiülesandeks olnud koguduse hoolekandetöö ning teiste vaimulike abistamine, vahel ka kirikuvara valitsemine. Kui varakeskajal kujunes välja eraldi vaimulikuseisus, siis diakonist sai selle esimene, madalaim aste, milleks on vajalik vaimulikupühitsus ehk ordinatsioon. Katoliku, õigeusu, anglikaani, mitmetes protestantlikes ning vanades idakirikutes on diakon nüüdisajalgi vaimulikuameti esimene aste ning ta täidab enamasti abistavat rolli jumalateenistuste ja talituste läbiviimisel. Seevastu reformeeritud kirikutes on diakon enamasti kiriku töötegija, kes tegeleb sotsiaaltöö ja varaliste küsimustega. Diakoni kui vaimuliku staatus võib olla püsiv või ajutine, viimasel juhul käsitatakse seda sageli ettevalmistusperioodina preestriks pühitsemise eel. Mõnes kirikus on lisaks diakonitele olemas ka alam- ja ülemdiakonid.