Hiina keelde olevat selle tõlkinud Paramārtha 6. saj keskel ning teist korda Šikšānanda 7. saj lõpus. Tegelikult on suure tõenäosusega tegemist Hiinas endas loodud teosega, mida kinnitab ka asjaolu, et selle sanskriti- ega tiibetikeelset versiooni ei ole teada. Mahāyānaśraddhotpāda-śāstra esimene pool sisaldab tathāgatagarbha õpetuse filosoofilist arutelu, mille tuum seisneb väites, et kõik olendid on algupäraselt virgunud, kuid virgumise tegelikku teostamist takistavad meeleplekid, eelkõige teadmatus (skr avidyā). Tekstis selgitatakse seda hiina paarismõiste tiyong abil, mille esimene pool tähendab olemust (buddhasus), teine rakendust e meetodeid selleni jõudmiseks. Teksti teine pool kirjeldab konkreetseid meetodeid esmalt usu (skr śraddha; hn xin) arendamiseks Buddhasse ja tema õpetusse ning seejärel teadmatusest vabanemiseks ja virgumiseks.
