Ühe leeklille kohta kehtib kindlalt ütlus, et heal taimel mitu nime: nõeljalehine leeklill e nõeljalehine floks e padjand-leeklill e padjandfloks. Sageli kutsutakse padjandfloksideks kõiki maapinda katvaid leeklilli, aga ametlikult on see eestikeelne taimenimi lisaks antud vaid nõeljalehisele leeklillele (P. subulata). Looduslikult kasvab nõeljalehine leeklill Põhja-Ameerika idaosa hõredates metsades ja mäestikes kuni 1200 m kõrgusel suhteliselt kuivadel, liivastel ja kivistel kasvukohtadel. Taime eestikeelsetele nimedele vääriliselt moodustavad nõeljate lehtedega lamavad varred madalaid igihaljaid padjandeid. Lehed on läikivrohelised ning paiknevad kimpudena. Õied on sämpunud kroonlehtedega. Looduses ohustatud liigiks tunnistatud nõeljalehine leeklill on aianduses oma paljude sortidega üks maailma laialdasemalt kasvatatavaid püsikuid.
