Skolastilisest teoloogiast pärit õpetus eristab mitteloodud armu (ld gratia increata) ja loodud armu (gratia creata). Mitteloodud arm on Jumal ise oma igavesti kestvas armastavas olemasolus inimese jaoks. Kuna inimene on Jumalast võõrandunud, on vaja temas taasluua tingimused, et ta oleks võimeline Jumalat tundma, uskuma, pöörduma ja käima pühitsuse teed, et pärida õndsus. Loodud arm toimib kahel viisi: pühitseva püsiarmuna (habituaalne arm) ja pühitsuses kasvamist abistava armuna (aktuaalne arm). Õigeusu ja protestantlikus teoloogias mitteloodud ja loodud armu ei eristata. Ka nüüdisaja katoliiklik teoloogia seda eriliselt ei rõhuta, lähtudes armu mõistmisel Jumala ja inimese vahetust osadusest, milles inimene leiab niihästi olemise mõtte kui ka olemiseks vajaliku armu.
