Roomakatoliku kirikus kujunesid algselt kardinalidest koosnenud kongregatsioonid välja 16. sajandil kirikuelu eri valdkondadega tegelemiseks, nende ülesanded ja alalise staatuse sätestas paavst Sixtus V (ametis 1585–1590). Aja jooksul on kongregatsioonide arv ja vastutusvaldkonnad muutunud, nende rolli on võrreldud ilmaliku riigi ministeeriumidega. Paulus VI (ametis 1963–1978) avas kongregatsioonide liikmelisuse ka kardinali staatuseta piiskoppidele. Paavst Franciscuse 2022. aasta kuuriareformiga nimetati kongregatsioonid koos mitmete muude ametkondadega ümber dikasteeriumideks. Ajalooliselt oli üks mõjukamaid kongregatsioone usudoktriini kongregatsioon, mis tegeles kiriku õpetuse sõnastamise ja kaitsmisega.