Kirikuseaduse traditsioon kujunes eelkõige välja protestantlikes riikides, kuid on hiljem leidnud kasutust ka õigeusu maades. Taoline seadus määrab kindlaks riigi vahekorra mõne konkreetse kirikuga – ajalooliselt rakendati seda enim riigi ja riigikiriku suhete sätestamiseks, kuid kirikuseadus võis reguleerida ka riigi ja mõne sallitud vähemuskiriku suhteid (nt Venemaa 1832. aasta luterliku kiriku seadus). Kirikuseadus võis toimida selle kiriku põhikirjana, samuti sisaldada kiriku siseelus vajalikke norme ehk kirikukorda, andes sellele seaduse jõu. Nüüdisaja lääne religiooniõiguses, kus tunnistatakse kõigi kirikute võrdsust seaduse ees, on kirikuseadused pigem haruldased ja kasutusel vaid seal, kus mõnel kirikul on ajaloolistel põhjustel säilinud riigis eristaatus, nt Soome luterlikul kirikul on lisaks oma sisemisele kirikukorrale olemas ka kirikuseadus.
