Religiooniõiguse ehk riikliku kirikuõiguse all mõistetakse kõiki neid riiklikke õigusnorme ja -akte ning riigi õigusesse üle võetud rahvusvahelise õiguse sätteid, millele vastavalt korraldatakse riigi suhteid selle territooriumil tegutsevate usuühendustega. Religiooniõiguse termin tuli kasutusele 20. sajandi teisel poolel seoses üha kasvava usulise pluralismiga läänemaailmas, varem nimetati vastavat õigust pigem (riiklikuks) kirikuõiguseks.